Rootsi professor Tomas Lundmark: "Metsarikkal riigil nagu Eesti, on kohustus süsiniku sidumise koormust maailmaga jagada."

23.04.2018

 

Konverentsil arutleti metsasektori jaoks kesksete küsimuste üle: millised on metsade intensiivse kasutamise võimalused kliimamuutuste leevendamises ning kuidas suurendada puidukasutust fossiilkütuste ning taastumatute ressursside asemel. Ettekanded arutlesid ka selle üle, millised looduskaitselised, metsaga seotud pärimuskultuuri ja sotsiaalset elu puudutavad küsimused tõstatuvad MAK 2030 läbirääkimistel.

Esimesed ettekanded Rootsi Põllumajandusteaduste Ülikooli professori Tomas Lundmarki ja Maaülikooli teadlase Jürgen Aosaare poolt kirjeldasid metsa rolli kliima muutumises ning tõid välja, et majandamisega on võimalik metsade süsiniku sidumise võimet oluliselt suurendada

Rootsi teadlane Tomas Lundmark tõdes, et Eesti on võrreldes muu maailma ja eriti Euroopaga metsarikas riik ning seetõttu oleks Eestil omamoodi kohustus süsiniku sidumise koormust maailmaga jagada. Kui kliimamuutuste leevendamine oleks looduskaitse üks peamisi eesmärke, siis oleks õigustatud intensiivsem metsamajandus, vana metsa vähendamine ja noorema metsa osakaalu suurendamine kaitse alt väljas olevates majandusmetsades. Samas tuleb möönda, et intensiivsem metsamajandus ei toeta majandusmetsades liigirikkuse eesmärke:

“Ei ole kahtlustki, et liigirikkus ja kliimasoojenemise tõkestamise eesmärgid on vähemalt metsades omavahel otseses vastuolus. Intensiivsema metsamajandamisega aitame kaasa kliimaprobleemide vähendamisele, sest metsa uuendamine suurendab noore metsa osakaalu, mis seob palju rohkem süsinikku kui vana mets. Sealjuures ju kontrollime metsauuenduse puhul, millised puuliigid metsas kasvavad. Kahtlemata on sellel mõju üleüldisele liigirikkusele. Samas, kui me inimkonnana kliimaküsimusi kontrolli alla ei saa, mõjutab ka see liikide väljasuremist dramaatilisel ja kontrollimatul moel,” täpsustas Tomas Lundmark.

Jürgen Aosaare ettekandest jäi kõlama, et läbi efektiivsete metsamajandamise võtete rakendamise on võimalik tõsta metsade kasvukiirust ja seeläbi suurendada süsinikusidumise võimet biomassi. Siiski rõhutas ta, et on veel palju, mida me metsa kohta ei tea, seda eriti just metsamajandamise mõjust mullasüsinikule. Uurimistöödes on saadud vastakaid tulemusi ning vajalikud oleksid täiendavad kodumaiseid uuringuid, mistõttu peab olema ka ettevaatlik suurte üldistuste tegemisel.

Eesti metsade jätkusuutlikkusest järgmise 100 aasta lõikes tegi ettekande RMK metsakorraldusosakonna juhataja Veiko Eltermann, kes tõi välja, et minevikus tehtud otsuseid ei saa klaarida lühikese aja jooksul. Näiteks männimetsade puhul võib ühtlase vanuselise jaotumiseni jõudmine võtta isegi 400 aastat. Tarmo Tüür Eestimaa Looduse Fondist tõi aga välja terava vajaduse võrrelda erinevate ühiskonnagruppide visioone Eesti metsa jaoks ning arvestada neid reaalsete poliitikakujundamise sisendina hiljuti alanud MAK 2030 läbirääkimistel. 

Läbiv teema konverentsil publiku hulgast tõstatatud küsimustes ja konverentsi aruteludes oli Eesti metsade käekäigu üle puhkenud avalik debatt. Nii ettekannetes kui saaliaruteludes rõhutati vajadust süvendada avaliku arutelu sisulisust, professionaalsust ja head tahet näha tõeteri erinevate vaatepunktide väljaütlemistes. Aruteludest jäi kõlama ka teema, et metsadebati protsess MAK 2030 ise on oluline - see peab olema läbipaistev, võtma arvesse erinevate osapoolte armastust metsa vastu ning ideaalis peaks olema juhitud erapooletult. 

Jürgen Kusmin rääkis pärimusest ja erinevatest viisidest, kuidas metsandus kultuuri panustab. Ka tema tõi oma kultuurist rääkivasse ettekandesse ajalise mõõte, selgitades, et protsesse metsas hinnatakse valdkonniti väga erineval ajaskaalal: näiteks sotsiaalne mõõde ehk inimeste töö, rekreatsioon ja korilus metsas võib oluliselt kõikuda 7 aasta lõikes, metsamajandus vaatab 70 aasta perspektiivi, ökoloogiline mõõde on aga 700 aasta kandis. Need erineva ajamõõtmega perspektiivid teevad ka ühiskonnas omavahelised arutelud keerulisemaks. Peaksime liikuma mõistmise poole, et iga metsaosa kannab küll erinevate rollide kombinatsiooni, kuid igas konkreetses metsapaigas domineerib ikka pigem üks perspektiiv. Jätkusuutliku arengu komponendid saavad tasakaalus olla vaid üldistatud kujul. Samuti tuleb mõista, et visuaalsed muutused ümbritsevas keskkonnas võivadki tekitada ebaturvalise tunde ning muutustega harjumine võtab aega. 

Jaak Kers tegi ettekande innovatiivsest puidu kasutamise võimalustest, keskendudes tehnoloogiatele, mis võimaldavad tulevikus kasutada puitu fossiilsete ehitusmaterjalide asemel. Puidust suurhooned, mis on kergemad, tulekindlamad, vastupidavad ja loodussõbralikud, võivad nende uuenduste tõttu saada suurlinnade tulevikuks. Tulevikuteemadest leidsid mainimist veel puitkonstruktsioonide ehitamine robotite abil, suvilaautod ja liikuv mööbel, puidust aknaklaasid ja päikesepaneelid. Puidu keemilisel töötlemisel on võimalik teha ka bioplasti, mis võib tulevikus asendada plastikpakendeid. Puidukeemia valdkonna arendamine on oluline innovatsiooni kasvuala ning kõrgtehnoloogiline puidutööstus Eestis vajab jätkuvalt arendust.

Jüri Külvik, Lemeksi asutaja kõneles metsanduse- ja puidutööstuse arengust taasiseseisvuse aastate jooksul. Vaadeldes avalikku metsandusedebatti ettevõtjana möönis ta, et tõejärgses ühiskonnas on tulevik raskesti ennustatav mitte ainult kauges, vaid ka lühikeses ajahorisondis. Ühiskonnas kostvad hääled pakuvad erinevaid visioone Eesti metsanduse tulevikuks, kuid need visioonid on erineva realistlikkusega ja põhinevad erineval teadmiste tasemel. Ta tuletas meelde, et mis iganes kirjutatakse MAK 2030 raiemahtudeks, peab meeles hoidma, et metsamajandus on mõningane tuluallikas 107 000 perele Eestis. Metsa-ja puidutööstu pakub otsest hõivet 38 000 inimesele ja kaudselt veel 10 000 inimesele, kellest 85% töötavad väljaspool Tallinnat. 

Konverentsi on võimalik järelvaadata siit:
https://maaelu.postimees.ee/…/video-metsanduse-visioonikonv…

Tagasi

Kontakt

Galeriid Vaata kõiki